Aga meil hakkas talv

Nagu pealkirjastki võib aru saada on meile talv kohale jõudnud.
Algas see siis ametlikult juuni alguses. Kui nüüd kõik mõtlevad mis see siis ära ka ei ole nagunii on soe ja mõnus olla siis kirjutaksin natuke pikemalt lahti mida talv siin tähendab.
Algas siis kõik sellest, et ilmad on vaikselt ja märkamatult iga päev järjest jahedamaks läinud ja aussid on märkamatult järjest paksemaid riideid kandma hakanud. Hetkel on päevad veel täitsa enam vähem mõnusad. 20 kraadi kanti on tavaliselt päeval sooja ent tuul on juba vägagi jahe, nii et randa pikutama enam väga ei kisu ja ega pole ka väga mõtet, sest päike ei hakka kohe üldse nii hästi peale kui ta suvel hakkas.
Ent viimasel nädalal on õhtud ja ööd just need, mis on külmemast perioodist märku hakanud andma. Meist 1000 km lõunapool olevas Sydneys sadas lausa lund mõned päevad tagasi ja mitte natukene vaid ikka nii et maa oli kenasti valge. Meil veel lund pole näha olnud aga haruldane pole enam see, et öösel on miinus kraadid kraadiklaasil, eilseks ööks lubati näiteks -4 kraadi. Seega kui nüüd vaadata, et meie ainsateks paksemateks riieteks siin on 1 kampsun 1 dressipluus siis õhtuti ei ole üldse enam mõnus väljas viibida.
Ja külm pole mitte ainult väljas vaid ka toas, sest ega siis siin ju keegi tubade kütmisest ei tea midagi. Eesti oli hea, nii kui talv tuli keerati kohe küte taha ja toas oli ikka mõnus ja soe. Siin aga esiteks ei küteta ja teiseks on siin majad ehitatud sellistest materjalidest ja nii kehvasti et külma ja niiskust ei hoia need sugugi eemal. Meenutan praegu suure õudusega meie esimest aussi elamist Brisbanes, kus põrandalaudade vahel olid sellised praod, et said vabalt õue kiigata ja kust suurema vaevata erineva suurusega elukad said sisse ronida. Sellises majas poleks kohe sugugi meeldiv hetkel elada. Meie praegune elamine on küll kenasti ehitatud ent külm on ikkagi ja minu suurimateks sõpradeks viimastel päevadel on saanud erinevad riidest asjad mida saab endale ümber ja üle toppida ja mille alla on mõnus sooja pugeda.
Kohalike jaoks on ilm ilmselt sama kohutav kui meie jaoks. Poodides on müüdavamad kaubad erinevad sooja andvad masinad (õli- ja elektriradikad, soojapuhurid), paksud tekid ja soojad joped ja mantlid. Ja karta on, et ega ilmad võivad veelgi jahedamaks minna, sest talve külmim aeg peaks saabuma juulikuus, peale mida võib juba jälle vähekene soojemat ilma oodata. Tegelikkuses aga on Austraalia talv palju toredam, sest erinevalt Eestist, kus koguaeg sajab ja on jahe, on siin sellist külma ilma paar kolm kuud ja peale seda võib jälle oodata kena ja sooja suveperioodi. Ja pealekauba on siin talved enamasti kuivad ja selge taevaga, nii et kannatama peab vaid külma ja muud midagi.

Toidumured

Täna tahan siis kirjutada natukene kohalikust toidust, või siis selle puudumisest.
Oma kolme siin viibitud kuu jooksul oleme mõlemad Keniga hakanud kõvasti puudust tundma eesti toidust. Just sellistest lihtsatest asjadest millest kodus olles ei oskaks puudust tundagi. Näiteks must leib on siin meil väga kõrges hinnas. Poodides müüakse küll teraleiba ja heledamat sorti tumedat leiba aga sellist musta leiba nagu Eestist saab siin ei tunta. Kui leib leitud siin läheb veel suuremaks jamaks, sest suitsuvorsti siit poodidest taas ei leia. Enamuses on müügil erinevad singid (ei ole veel head leidnud), natuke müüakse erinevaid salaamisid ja ka on ühte kahte sorti keeduvorsti. Viimased kõlbavad salatisse ent mitte niisama söömiseks. Seega olen ma liha söömise vorsti kujul täiesti ära unustanud.
Võib ju arvata, et mis siis sellest, et vorsti pole, saab ka juustuga hakkama. Aga võta näpust juustuga siin ka kummalised lood. Palju müüakse viilutatud sulatatud juustu (mis tegelikult ei anna üldse õige juustu mõõtu välja) ja siis müüakse ka erinevaid väga tugevate maitsetega juuste (Chedar jne), mida lihtsalt ei kannata väga tihti süüa. Seega siis nagu polegi midagi leiva peale panna? Mina tegin mõnda aega tagasi poes huvitva avastuse, nimelt leidsin Läti maksavorsti! Maitseb nagu täitsa tavaline maksavorst ja kõlbab vägagi hästi süüa. Seega sai mu see mure natukeseks leevendust.
Meie toitumisharjumused on tegelikult väga väga palju muutunud peale Austraaliasse tulekut. Kuna siin on väga palju ja mõistliku hinnaga erinevaid aiasaaduseid, oleme me väga palju hakanud sööma erinevaid wokitoite ja peaaegu täiesti ära unustanud liha söömise, selle oleme lihtsalt asendanud mereandidega, sest ka neid siin erinevaid ja väga maitsvaid. Juurikatega on see hea lugu, et kodu lähedal asub väike juurikapood, kus peaaegu iga päev palju erinevaid sooduspakkumisi, nii et oleme ka ära saanud proovida asju mida Eestis poleks osta üldse julgenud.
Minu kõige suuremaks mureks aga on normaalsete maiustuste puudumine. Iga päev käin poes ja ostan midagi mis pakendi ja nime järgi võiks olla midagi väga maitsvat ent iga kord saan ma pettuda, sest tooted pole just teab mis head. Aussid ise kiidavad kõik asjad taevani aga kui oled harjunud palju paremaid asju sööma siis on väga raske kohalikest maiustustest midagi head leida. Seega nutan ma ikka taga Kalevi komme ja sefiiri ja Kiisu komme. Nii et kõik, kes loevad ja kellel meeles, et mul sünnipäev tulemas, teavad nüüd mida mulle saata :)
Õnneks oleme me siin väga kiirelt kohanenud ja välja peilinud kõik erinevad poed ja kohad kust saab midagigi kodust osta. Näiteks on siit täiesti võimalik osta teatud kohtadest ja mega raha eest sprote, hapukapsast, musta leiba, suitsuvorsti, sefiiri, pelmeene, kohukesi, viinereid jne jne. Ent kõik need nö "delikatessid" maksavad siin hingehinda ja enne vaatad ja vesistad pikka aega poe akna taga kui oma rahakottid paotama hakkad.
Võiks ju arvata, et kui midagi süüa pole siis on kaalust alla võtta jube lihtne ja et me peaks ammu piitsavarred olema aga miskipärast see pole nii ja ma olen ikka sama rõõmsalt ümar nagu ma ka Eestis olin. Keniga on natukene teine lugu, sest tema käib meil nüüd paar korda nädalas trennis ja on veidikene suutnud küll kaalu vähendada.
Igaljuhul jah kolme kuuga me Eestit küll pole veel igatsema hakanud aga väga väga kõvasti oskame nüüd hinnata eesti toitu.