Aga meil hakkas talv

Nagu pealkirjastki võib aru saada on meile talv kohale jõudnud.
Algas see siis ametlikult juuni alguses. Kui nüüd kõik mõtlevad mis see siis ära ka ei ole nagunii on soe ja mõnus olla siis kirjutaksin natuke pikemalt lahti mida talv siin tähendab.
Algas siis kõik sellest, et ilmad on vaikselt ja märkamatult iga päev järjest jahedamaks läinud ja aussid on märkamatult järjest paksemaid riideid kandma hakanud. Hetkel on päevad veel täitsa enam vähem mõnusad. 20 kraadi kanti on tavaliselt päeval sooja ent tuul on juba vägagi jahe, nii et randa pikutama enam väga ei kisu ja ega pole ka väga mõtet, sest päike ei hakka kohe üldse nii hästi peale kui ta suvel hakkas.
Ent viimasel nädalal on õhtud ja ööd just need, mis on külmemast perioodist märku hakanud andma. Meist 1000 km lõunapool olevas Sydneys sadas lausa lund mõned päevad tagasi ja mitte natukene vaid ikka nii et maa oli kenasti valge. Meil veel lund pole näha olnud aga haruldane pole enam see, et öösel on miinus kraadid kraadiklaasil, eilseks ööks lubati näiteks -4 kraadi. Seega kui nüüd vaadata, et meie ainsateks paksemateks riieteks siin on 1 kampsun 1 dressipluus siis õhtuti ei ole üldse enam mõnus väljas viibida.
Ja külm pole mitte ainult väljas vaid ka toas, sest ega siis siin ju keegi tubade kütmisest ei tea midagi. Eesti oli hea, nii kui talv tuli keerati kohe küte taha ja toas oli ikka mõnus ja soe. Siin aga esiteks ei küteta ja teiseks on siin majad ehitatud sellistest materjalidest ja nii kehvasti et külma ja niiskust ei hoia need sugugi eemal. Meenutan praegu suure õudusega meie esimest aussi elamist Brisbanes, kus põrandalaudade vahel olid sellised praod, et said vabalt õue kiigata ja kust suurema vaevata erineva suurusega elukad said sisse ronida. Sellises majas poleks kohe sugugi meeldiv hetkel elada. Meie praegune elamine on küll kenasti ehitatud ent külm on ikkagi ja minu suurimateks sõpradeks viimastel päevadel on saanud erinevad riidest asjad mida saab endale ümber ja üle toppida ja mille alla on mõnus sooja pugeda.
Kohalike jaoks on ilm ilmselt sama kohutav kui meie jaoks. Poodides on müüdavamad kaubad erinevad sooja andvad masinad (õli- ja elektriradikad, soojapuhurid), paksud tekid ja soojad joped ja mantlid. Ja karta on, et ega ilmad võivad veelgi jahedamaks minna, sest talve külmim aeg peaks saabuma juulikuus, peale mida võib juba jälle vähekene soojemat ilma oodata. Tegelikkuses aga on Austraalia talv palju toredam, sest erinevalt Eestist, kus koguaeg sajab ja on jahe, on siin sellist külma ilma paar kolm kuud ja peale seda võib jälle oodata kena ja sooja suveperioodi. Ja pealekauba on siin talved enamasti kuivad ja selge taevaga, nii et kannatama peab vaid külma ja muud midagi.

Toidumured

Täna tahan siis kirjutada natukene kohalikust toidust, või siis selle puudumisest.
Oma kolme siin viibitud kuu jooksul oleme mõlemad Keniga hakanud kõvasti puudust tundma eesti toidust. Just sellistest lihtsatest asjadest millest kodus olles ei oskaks puudust tundagi. Näiteks must leib on siin meil väga kõrges hinnas. Poodides müüakse küll teraleiba ja heledamat sorti tumedat leiba aga sellist musta leiba nagu Eestist saab siin ei tunta. Kui leib leitud siin läheb veel suuremaks jamaks, sest suitsuvorsti siit poodidest taas ei leia. Enamuses on müügil erinevad singid (ei ole veel head leidnud), natuke müüakse erinevaid salaamisid ja ka on ühte kahte sorti keeduvorsti. Viimased kõlbavad salatisse ent mitte niisama söömiseks. Seega olen ma liha söömise vorsti kujul täiesti ära unustanud.
Võib ju arvata, et mis siis sellest, et vorsti pole, saab ka juustuga hakkama. Aga võta näpust juustuga siin ka kummalised lood. Palju müüakse viilutatud sulatatud juustu (mis tegelikult ei anna üldse õige juustu mõõtu välja) ja siis müüakse ka erinevaid väga tugevate maitsetega juuste (Chedar jne), mida lihtsalt ei kannata väga tihti süüa. Seega siis nagu polegi midagi leiva peale panna? Mina tegin mõnda aega tagasi poes huvitva avastuse, nimelt leidsin Läti maksavorsti! Maitseb nagu täitsa tavaline maksavorst ja kõlbab vägagi hästi süüa. Seega sai mu see mure natukeseks leevendust.
Meie toitumisharjumused on tegelikult väga väga palju muutunud peale Austraaliasse tulekut. Kuna siin on väga palju ja mõistliku hinnaga erinevaid aiasaaduseid, oleme me väga palju hakanud sööma erinevaid wokitoite ja peaaegu täiesti ära unustanud liha söömise, selle oleme lihtsalt asendanud mereandidega, sest ka neid siin erinevaid ja väga maitsvaid. Juurikatega on see hea lugu, et kodu lähedal asub väike juurikapood, kus peaaegu iga päev palju erinevaid sooduspakkumisi, nii et oleme ka ära saanud proovida asju mida Eestis poleks osta üldse julgenud.
Minu kõige suuremaks mureks aga on normaalsete maiustuste puudumine. Iga päev käin poes ja ostan midagi mis pakendi ja nime järgi võiks olla midagi väga maitsvat ent iga kord saan ma pettuda, sest tooted pole just teab mis head. Aussid ise kiidavad kõik asjad taevani aga kui oled harjunud palju paremaid asju sööma siis on väga raske kohalikest maiustustest midagi head leida. Seega nutan ma ikka taga Kalevi komme ja sefiiri ja Kiisu komme. Nii et kõik, kes loevad ja kellel meeles, et mul sünnipäev tulemas, teavad nüüd mida mulle saata :)
Õnneks oleme me siin väga kiirelt kohanenud ja välja peilinud kõik erinevad poed ja kohad kust saab midagigi kodust osta. Näiteks on siit täiesti võimalik osta teatud kohtadest ja mega raha eest sprote, hapukapsast, musta leiba, suitsuvorsti, sefiiri, pelmeene, kohukesi, viinereid jne jne. Ent kõik need nö "delikatessid" maksavad siin hingehinda ja enne vaatad ja vesistad pikka aega poe akna taga kui oma rahakottid paotama hakkad.
Võiks ju arvata, et kui midagi süüa pole siis on kaalust alla võtta jube lihtne ja et me peaks ammu piitsavarred olema aga miskipärast see pole nii ja ma olen ikka sama rõõmsalt ümar nagu ma ka Eestis olin. Keniga on natukene teine lugu, sest tema käib meil nüüd paar korda nädalas trennis ja on veidikene suutnud küll kaalu vähendada.
Igaljuhul jah kolme kuuga me Eestit küll pole veel igatsema hakanud aga väga väga kõvasti oskame nüüd hinnata eesti toitu.

Hull paberimajandus

Lubasin siis kirjutada kuidas Ken ja sõber Martin käisid viimase ostetud autot reedel oma nimele tulutult registreerimas.
Nimelt on pandud paika punktisüsteem, kus iga isikuttõendav asi annab teatud arvu punkte ja pead koguma kindla arvu punkte täis enne kui saad auto oma nimele registreerida. Auto regamiseks oli tarvis passi, viisakleebist passis ja kahte krediitkaarti. Ehk siis kui passi on kleebitud viisakleeps siis loetakse seda isikuttõendavaks dokumendiks, ent kui sul on elektrooniline viisa paberil siis see ei loe üldse midagi. Samuti on siis ka isikuttõendavad vahendid krediitkaardid!! Äärmiselt kummaline igaljuhul.
Võeti siis kõik auto ostupaberid kaasa ja mindi hommikul kell 12.00 kohalikku ARKi. Selleks aga, et autot oma nimele saada pead olema suuteline tõestama, et sa tõesti ikka oled see kellena väidad end olevat ja laduma letti kõik muud dokumendid ka. Probleemid algasid kohe alguses, kuna selgus, et on vaja minna panka ja lasta teha endale lisa pangakaart, kuna ühest ei piisa. Tagasi jõudes seisid poisid uuesti sabas, kõik selleks, et teada saada, et nüüd on tarvis täita mingid paberid ära ja siis uuesti järjekorra lõppu seista, sest kohe kindlasti ei või sa nüüd ja kohe sealsamas pabereid täita. Täideti siis kenasti paberid ära ja võeti uuesti koht järejekorra lõpus sisse, ent ega sellega siis mured piirdunud. Tädi avastas, et passist on puudud viisakleebis ja keeldus igasugustest muudest võimalustes viisat näha. Mis tähendas aga seda, et tuli jalge alla võtta tee migratsiooniametisse ja viisakleebiste järgi. Selleks ajaks aga kui tagasi ARKi jõuti oli kell juba 4.30 ja kontor suletud :)
Mis lõppkokkuvõttes tähendas seda, et poisid jõudsid kella kuueks koju teatega, et neil ei õnnestunud autot oma nimele ümber regada, peale kuute tundi tulutut üritamist .
Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et kui mul on paberid, mis tõestavad, et olen auto ostnud siis mille hea pärast ma peaksin üldse tahtma, seda kellegi teise nimele registreerida tahtma? Aga tundub, et aussid ei vaeva oma päid samasuguste mõtetega ja on lihtsalt oma ja teiste elu võimalikult keeruliseks teinud :)

Mõnusad ilmad

Polegi ammu midagi kirjutanud.
Seekord kirjutaks Austraalia ilmast.
Ilm kõigub siin ühes äärmusest teise ja äärmus on selline, mida üks tavaline eestlane endale väga hästi ette ei kujuta.
Nimelt algas meil see teisipäev suuremat sorti torm. Tormi all mõtlen ma 200km tunnis puhuvat tuult ja vihma, mis tuleb taevast nagu pangega alla, ja nullilähedast nähtavust. Ja nii peaaegu 3 ööpäeva jutti.
Meie maja jäi õnneks tormis puutumata, kuid tuttvate maja Brisbanes sai väga suuri tormikahjustusi. Kolm ööd visati maja esimeselt korruselt vett välja ja niiskusekahjustusi on saanud suurem osa asju. Meie suurim kaotus oli see kui kolmapäeva õhtul elekter ära läks :) Samadel tuttavatel oli ka teine huvitav juthum, kus meesterahvas läks firma parkimisplatsilt autoga sõitma ja poole tunni pärast oli kogu parkimisplats ja kõik ülejäänud firma autod vee all, sest lihtsalt jõgi oli meeletu kiirusega üle kallaste tõusnud.
Uudistes räägiti ka ühest surnust, see leidis aset meist mõned kilomeetrid eemal, meesterahvas oli autoga sõinud ja miski asi oli kõva tuulega autosse lennanud.
Kohalikud võtsid tormi vastu mütside, karvaste jopeda ja kinnastega ja suhteliselt rahulikult , kõik jätkasid oma igapäevaseid toimetamisi. Teisipäev oli eriti huvitav, kuna toimus ka suur õpetajate streik, mis tähendas seda, et koolid olid kõik suletud, vihma sadas ja inimestel polnudki muud teha kui poodidesse kõik shoppama minna :)
Tegelikkuses pole aga Austraalia tormid sugugi nii masendavad kui Eesti omad. Olgugi, et tuul on kõva ja sajab nagu oavarrest, on tegelikult õhk ja vihm täitsa soojad. Lisaks tekitab Eestis masendust vihmaperioodi pikkus (sombune ja sajune on ju enamus aastast), siin aga on teada et kui ka nädalakese sajab siis lõpuks on ikkagi jälle ilus ilm tulemas.
Torm algas siis teisipäeval, täna on reede ja vaikselt tikub juba teine äärmus jälle kohale. Ilma ühegi pilveta taevas ja mega soe ilm, selline oli siis meie tänane ilm.
Üldiselt on aga välja kuulutatud nii meie osariigis kui ka 30 km lõuna pool asuvas osariigis eriolukorrad, sest paljud madalamad piirkonnad on saanud väga väga suuri veekahjustusi. Meile on jäänud mälestuseks vaid suurtes kogustes murdunud puid ja puuoksi mida pole veel ära jõutud koristada.
Muideks me vaatasime ka telekast eurovisiooni, mida üks kohalik telekanal juhtus näitama ja aussid said ka netis oma lemmiklaulu valida ja uskuge või mitte tulemus oli üllatav. Esimese koha sai Türgi (väidetavalt on türklasi siin tohutul hulgal, sellest ka hea tulemus), teiseks jäi Kreeka (laulu autorid on pärit Austraaliast) ja kolmandaks EESTI, nii et meil siis ikkagi oli hea laul! Ja kui enne Eurovisiooni väga paljud ei teadnud kus või mis see Eesti on, siis peale saadet teavad päris paljud kohalikud juba ka Eestit!
Igaljuhul lähitulevikus üritan veel kirjutada, kuidas poisid tulutult üritasid terve päev otsa ostetud autot enda nimele registreerida ning kurdan natuke toidumuresid ja kui aega tekib siis proovin natukene ka kohalikku koolisüsteemi lahata :)

Austraalia töökultuurist ja pühadest.

Austraallased oskavad väga õiges vahekorras töötada ja puhata.
Esiteks pole ühegi tööga kunagi väga kiiret, peaasi et tehtud saaks ja töötaja ennast väga ära ei väsitaks. Näiteks on meil mitmed tuttavad rääkinud, kuidas neile on töö ette antud ja siis kui järgmine päev on küsima mindud, et mis tööd siis täna saab kuna eilne asi on valmis, on tööandja teatanud, et eelnev töö oli mõeldud näiteks 3 päevaks ja peab nüüd mõtlema hakkama, mida edasi teha. Samuti rääkis tuttav, et anti nädalatöö ette ja tiksus tunnipalk, ent noormehel sai juba peale kolmandat päeva töö otsa ja seega jäi ka nelja järgneva päeva palk saamata.
Seega tuleb siin olles ära õppida kõiksugu pauside pidamised ning samuti „õige“ töötempo. Kui sul hommikul enne tööleasumist pole aega rääkida eelmise päeva sündmustest ja kohe kiirelt töötama hakkad siis võidakse seda võta lausa solvanguna. Selle asja tundsin ka mina omal nahal ära ja seletustööd oli pärast päris pikalt, miks ma üldse lobiseda ei taha enne tööpäeva algust.
Teiseks väga oluliseks asjaks kuidas reguleerida oma mitte ületöötamist on igasugu riiklikud pühad. Pühad on küll enamasti osariigiti samad ent kuupäevad võivad päris kõvasti kõikuda, näiteks võib töörahva püha siin pidada lausa 4 korda, kui juhtud iga kord erinevas osariigis viibima. Samuti on ka pühasid, mida pevad vaid mõned osariigid.
Meie siinoldud aja jooksul on olnud juba päris mitu püha, neist mõni vägagi omapärane aga ühine nimetaja nende kõikide puhul on alati see, et absoluutselt kõik puhkavad. Isegi kõik toidupoed on kinni, erinevalt Eestist kus keegi ei raatsi uksi kinni panna ja kui ka pannakse, siis tekib rahval täielik paanika, et kust nüüd leiba ja piima osta saab. Siin on aga kõik sellega harjunud, tehakse enda suured shopingud varakult ära ja lastakse kõigil rahus vabu päevi nautida.
Ning, et sellest veel väheks jääb on aussid väga oskuslikult endale veel vabu päevi juurde tekitanud, nimelt kui püha juhtub sattuma nädalavahetusele, siis on täiesti loomulik, et tehakse vabaks ka sellele järgnev esmaspäev, seega nauditakse siin kaunis tihti „pikkasid nädalalõppe“. Samuti kui mõned liikuvad pühad peaksid kattuma teiste pühadega siis reeglina antakse rahval veel 1 lisapäev puhkamiseks. Kevadpühade ajal sai lausa 4 päeva jutti puhatud!
Üks õige kummaline püha siin on „Anzac Day“. Nimelt mälestatakse sellega Austraalia sõdureid, kes läksid Esimesse Maailmasõtta. Huvitavaks teeb selle asja aga see, et austraallased kunagi sõdima ei jõudnudki. Nad maabusid oma laevadega Türgi rannikul aga nii rumala koha peal, et kõik laevad kohe hoobilt puruks lasti. Nüüdseks on see siin suur püha, korraldatakse paraade, süüakse Anzac küpsiseid ja loomulikult puhatakse.
Samuti tähistatakse siin ka kuninganna sünnipäeva, mis tegelikult ei tähista sugugi praeguse kuninganna tegelikku sünnipäeva. Kuni 1963 aastani peeti seda tegeliku sünnipäeva järgi, peale seda aga otsustati seda lihtsalt teha kunagi aasta keskel. Peetakse seda alati aga jälle esmaspäeviti, et rahavas saaks taaskord „pika nädalalõpu“.
See esmaspäev on meil töörahva püha ja see tähendab seda, et saab jälle 3 päeva jutti puhatud!

Kiired ajad

Elu on kiire ja nagu näha peale pühi pole aega saanud, et uusi uudiseid kirjutada aga uudiseid on küll. Kiire kokkuvõte siis.
Käisime golfamas, mis mulle eriti ei meeldinud.
Sain suurtelt herilastelt 4 korda nõelata, see meeldis mulle veel vähem.
Käisime lõpuks ometi Surfers Paradises ja Q1 otsas ja oli täitsa tore.
Pühade ajal käisime Aedmate juures, kus saime sülti ja hapukapsast ja Mati Nuudet kuulata ja see oli väga mõnus üritus.
Kui kedagi pikemalt veel huvitab, siis olen golfamas nüd 2 korda käinud ja vaikselt õpin ka sellest kummalisest palli toksimisest mõnu tundma. Ken seevastu on vana kala ise golfinduses ja platsil viibib väga väga tihti. Pühapäeval sai ka Rein Aedma käest õpetussõnu, mida ja kuidas paremini teha ja nüüd tahab veel rohkem mängima. Jalgpalli võib tema puhul vaikselt ära unustada ja golfi asemele võtta, seda enam et tal tuleb golfamine ka väga hästi välja.
Herilastega oli see tore lugu, et esimene kord golfiplatsil ja esimene rada mängitud, suutsin rohu seest ilmselt herilasepesa üles leida, mis neile sugugi ei meeldinud ja nad asusid mind raevukalt ründama. Ja herilased pole siin sugugi sellised väikesed tegelased nagu Eestis vaid ikka mõnusalt suured poisid. Igaljuhul enne kui arugi sain olin oma neli sutsu kätte saanud. Jalg paistetas päris mõnusalt üles ja valmistas piinu veel nii mõnekski päevaks, siniseks läks ka :D. Igaljuhul pidi see olema esimene kord, kui keegi tutvusringkonnast nõelata platsil on saanud, nii et ma ikka kohe oskan.
Kuna elu on siin kullarannikul väga kiire, siis polnud me jõudnud isegi Surfersis käia. Otsustasime selle vea parandada ja minna randa ja ka külastada maailma kõrgeimat elumaja, mille 77ndal korrusel asub kena vaateplatvorm. Lift sõidab ülesse 43 sekundiga ja kartsime küll, et hakkab paha aga sõit oli nii sujuv, et kui kõrvad lukku poleks läinud siis poleks arugi saanud kui kõrgel oleme. Aga vaade oli kena ja kuigi lubati, et võib isegi 80 km kaugusel olevat Brisbane näha siis meie kas ei leidnud seda üles või lihtsalt ei nänud.
Ja kui keegi tahab teada, kuidas lihavõtteid Austraalias peetakse, siis kahjuks selle koha pealt pole mul mitte õrna aimu ka, sest meie sõime hapukapsast, sülti, musta leiba, liha ja ka eesti sinep oli laual. Arvatavasti austraallased nii vist seda ikka ei tähista ja kuigi laua ümber olid ka Aedmate lapsed ja nende austraallastest abikaasad siis unustasin seda küsida.
Mina olen nüüd natuke üle nädala juba tööl käinud. Lepingut mul pole ja kui küsin seda siis öeldakse, et kohe õhtul teeme, siiamaani pole veel teinud. Iga hommik küsin uuesti ja siis öeldakse, et ma pean oma vajalikud andmed tooma ja siis saame teha. Nii ma siis kraabingi iga hommik koti põhjas oma andmed jälle välja ja sinna see asi jääbki. Graafikut mul ka pole, sellega on täpselt sama lugu, et igaks õhtuks lubatakse valmis teha aga siiamaani pole ma seda veel näinud. Oma järgmise tööpäeva saan reeglina teada siis kui ülemus eelneval õhtul mulle 10 või 11 ajal sõnumi saadab. Ma veel esialgu ei kurda, sest raha saan ma sulas kätte aga lubatud müügiprotsenti seal ei kajastu.
See nädalavahetus tõotab tulla meil väga kiire. Nimelt on meil maha vaja pidada 2 sünnipäeva ja ka 1 ärasaatmispidu, vahepeale peaks veel mahtuma hulgaliselt golfi ja Brisbane Eesti seltsi koosolek. Eks näis kuidas see kõik toimuma hakkab.

Elu kullarannikul

Polegi siis pikka aeg kirutada midagi jõudnud. Seda mitte seetõttu, et poleks mida kirjutada vaid lihtsalt aega pole, koguaeg on migagi uut ja huvitavat toimumas.
Elame siis hetkel eestlaste Ivo ja Maire juures, kes on mõlemad ääretult sõbralikud ja abivalmid inimesed ning elanud siin juba paar aastat. Esimesel päeva kohe viidi meid ookeaniga tutvuma. Kuna enne tulekut oli pikalt sadanud ja tormanud siis avastasime ookeani ääres, et rannad on jätkuvalt suletud ja suur maru on rannast oma meetri jagu liiva minema kandnud. Vesi oli mõnus ja soe aga kuna lained olid ikka jätkuvalt väga väga suured siis ma eriti sügavasse vette ei roninud. Ken muidugi proovis ka kohe bodyboardiga sõitmise ära ja veest välja saada teda peale seda oli päris raske.
Järgmiseks üllatuseks ookeani ääres olid väikesed värvilised papagoid, kes siin rõõmsalt puude vahel ringi lendavad ja keda me siiamaani veel näinud polnud. Loomadega on siin üldse toredad lood, sest Ivo tagaaias võib igasugu huvitavaid eukaid kohata. Nimelt istusime üks õhtu aias ja mina imetlesin kui palju suuri vareseid ringi lendab, mille peale teatas Ivo et need sugugi mitte varesed pole vaid on hoopis suured nahkhiired. Me olime neid tegelasi enne juba koaalade varjupaigas näinud ja arutanud Keniga, et neid küll looduses vastulendamas näha ei tahaks, sest need on tõesti suured. Varesed kahvatuvad nende kõrval. Igaljuhul elavad need elukad Ivol tagaaias palmide otsas, päeval magavad ja öösel lendavad ringi.
Üleeile õhtul oli meil suuremat sorti grilliõhtu, kohalike eestlastega kui nägime mööda aia äärt jooksmas kukkurrotti. See pidi Ivo jutu järgi olema jälle üks tegelane, kes õhtuti armastab ennast näitamas käia. Korralikult teda näha küll ei saanud, ei tea kas kartis valgust või meid aga ega ma väga kurb ka selle üle pole, sest paistis see rotipoiss ka päris suurt kasvu olevat.
Aga grill iseenesest oli vahva. Ivol on aeda ehitatud saun, nii et sai saunatada, basseinis ujuda suuremas koguses liha süüa ja kohalike käest elu kohta lugusid kuulata. Üheks külaliseks laua ääres oli Rein Aedma, ehk siis "Kevadest" tuntuks saanud Imelik, kellega Ken kohe ühise keele leidis ja kõvasti jalgpalli üle arutama asus. Aga rahvast oli kõvasti, oma 15 inimest vist tuli kokku ja väga huvitav oli kuulata, kes millega kusagil Austraalia otsas tegeleb. Ühtlasi proovisin mina ära kohaliku lambaliha, mida kõik kõvasti kiitsid. Eestis ma ei võta seda suu sissegi, sest maitseb täiesti kohutavalt aga olgem ausad siin maitseb tõepoolest lambaliha kohe väga väga hästi.
Gold Coastil jõudsime ka esimest korda kinos ära käia. Sellest kujunes sündmus omaette.
Nimelt mõtlesime siis Keni ja sõbra Martiniga kinno "Ailen vs Predator" uut filmi minna vaatama. Telekates juba pikemat aega jooksis mingisugune reklaam ja arvaime, et oleks paras aeg siis ise ka film ära näha. Jõudsime kinno ja vaatasime, et näed ongi film täitsa olemas "Monster vs Ailen". Ostsime siis rõõmsalt piletid ära, kuhjasime ennast jookide ja popcorni alla ja läksime saali. Saalis oli jube vähe rahvast ja neistki olid suures enamuses lapsed. Siis juba tükkis mingi väike kahtluseuss põue, et kõik ei saa päris korras olla, sest milline lapsevanem laseb oma last sellist filmi vaatama ja tuleb veel ise kaasagi. Aga kuna aussis on nagunii kõik asjad teistmoodi siis ei vaevanud me oma päid väga kaua selle mõttega. Päris hulluks kiskus asi aga siis kui olime vaadanud ära hunniku erinevate filmide reklaame ja järsku hakkas ekraanilt jooksma multikas. Ei osanud alguses seisukohtagi võtta, et äkki on jälle mingi filmi tutvustus või äkki algab film lihtsalt kuidagi kummaliselt ja pärast ikka läheb edasi nagu tavaline film. Vaatasime siis 15 minutit seda multikat ja jõudsime selgusele, et meie kaua oodatud filmi vist ikkagi ei tule ja oleme lootusetult midagi sassi ajanud.
Hakkasime siis arutama, et mida edasi teha, sest piletil oli kirjas, et film kestab pea 2 tundi ja nii kaua polnud meil mingit soovi filmi vaadata. Otsustasime siis, et hiilime saalist välja ja läheme nurume, et meid samade piletitega mõnda teist filmi vaatama lubataks. Mõlemal pool saali olid ilusti ära märgitud saalist väljumise kohad. Mõtlesime siis lühema tee peale ja olime täiesti kindlad, et väljume saalist õigest kohast. Aga võta näpust, nii see kohe üldse ei olnud.
Nimelt, läksime me siis Keniga reipal sammul uksest läbi ja vaatasime kohe, et kole kahtlane koht tundub. Kujutage ette endale halle betoonseinu ja mõnda üksikut ust mõne koha peal, kus kirjas "tuletõrje väljapääs, ust mitte avada". Ja kõik kogu lugu, mitte ühtegi kinosaali ega üldse asustatud ruumi. Mõtlesime siis, et noh mida iganes, järelikult tulime valest kohast ja läheme tagasi aga tuli välja, et tagasi minna polnudki võimalik, sest uksed olid vaid ühelt poolt avatavad....!
Väikene paanika hakkas juba maad võtma ja otustasime,et hakkame ruumi põhjalikumalt läbi kammima, äkki kuhugi ikka välja saab. Samal ajal arvasime, et Martin jäi filmi vaatama ja ei tule meile järgi. Olles teises ruumi otsas kuulsime kuidas teiselt poolt avati uks ja nurga tagant ilmus välja Martin, jõudsime veel hõigata, et ärgu ust kinni lasku kui juba kuulsimegi ukse sulgumise klõpsatust. Ja seal me siis olime kolmekesi, kusagil kinomaja tagaruumides, kust ei paistnud ühtegi ust minevat kuhugi asustatud punkti ja iga ukse peal oli hoiatus, et ust ei tohiks avada.
Võtsime siis ikkagi lõpuks julguse kokku, et saab mis saab, hakkab mõni häire tööle siis hakkab, me ei saa ju sinna igaveseks istuma jääda ja tegime esimese ukse lahti. Ukse tagant paistis meile pikk koridor ja selle lõpust valgus. Jätsime Keni ukse valvesse, jumal teab mis siis saab kui see ukse ka kinni läheb ja me sinna tunnelisse lõksu jääme ja asusime siis koridori ületama.
Ja koridori lõpus paisev valgus tähistas meie vabasse õhku jõudmist.
Õnnelikult kõik õue jõudnud, otsustasime, et läheme üritame ikkagi siis uut filmi vaatama minna, sest raha ju makstud aga filmi pole näinud. Võtsin siis julguse kokku ja asutsin esimese töötaja juurde, kellele kurtsin oma mure ära. Töötaja vaatas mind nagu see oleks kõige tavalisem asi millega tema juurde iga päev pöördutakse, küsis mu käest pileti, kritseldas sinna pastakaga uue saali numbri ja kellaajad. Poiste käest ei tahtnud ta midagi näha, Martini õnneks, sest ta oli juba oma pileti ära visanud. Kui lõpuks saali hakati laskma oli aga pastagaga piletit sodinud kutt juba kuhugi mujale läinud ja asemele olid tulnud uued töötajad. Arvasime, et kuna ainult mulle märkus tehtud piletile ja seegi nägi välja selline,et oleksin nagu ise sodinud, siis kindlasti meid saali ei lasta.
Aga Austraalia on ikka tõesti tore maa. Neiu kuulas mure ära, vaatas mu soditud piletit, kontrollis üle, et me ikka tahame seda filmi vaatama minna ja juhatas meid ilusti saali. Poistelt ei tahetud taas kord midagi näha. Täiesti kummaline kuidas siin asjad käivad. Aga igaljuhul jah, juhtumisi oli ühe kinos käiguga rohkem kui küll ja ma olen täiesti kindel, et sellised asjad saavadki ainult siin juhtuda ja mitte kusagil mujal.
NB! Reklaam mida me telekast filmile nägime, polnudki filmile vaid kohaliku lõbustuspargi atraktsioon, kus saad siis ringi käia ja virtuaalselt "Ailen vs Predatori" vastu võidelda :D
Natuke nüüd ka siis muudest asjadest. Brisbanes olime me 3 nädalat, selle aja jooksul sai ikka nii mõnigi CV laiali jagatud ja hunnikute viisi meilidele saadetud. Ja vastuseid tuli vaid mõnest üksikust kohast ja needki olid negatiivsed.
Gold Coasti jõudsime me laupäeval ja otsustasime, et hakkame esmaspäevast usinalt tööd ostima, sest muidu saavad rahad varsti otsa. Esmaspäeva hommik algas kõnega ühe kuulutuse peale, kus otsiti kohalikku supermarketisse päikeseprilli müüjat. Sealt tuli kohe vastus, et väga tore, kahe tunni pärast on vestlus. Kohale jõudse pandi kohe fakti ette, et kas istud maha ja ootad pool tundi, sest maru kiire on või siis tule aita müüa ja saame kiiremini vestlust alustada. Ülejäänud soovijad olid kohe esimese võmaluse kasuks otsustanud aga ma otsustasin, et prooviks siis ka kohe käe valgeks saada ja asusin ka usinalt prille müüma. See oli vist väga meelt mööda poe omanikule ja ka vestluse läbisin edukalt, nii et eile käisin oma esimesel proovipäeval Austraalias ja uuel nädalal lähen ametlikult tööle! Samas on nüüd viimaste päevadega tulnud veel 3 vestluse aja pakkumist ja eks näis kus ja mida ma siis lõpuks tegema hakkan. Seega oleme oma esimese nädalaga siin päris hästi käima saanud ja Gold Coast mõjub meile päris hästi.

Eile kui siis minu esimene proovipäev oli, tuli ka minu kiuste lõpuks päike pilve tagant välja, siiamaani oli ainult sadanud. Poisid muidugi otsustasid, et tuhka see töö ja läksid kõik koos hoopis golfi mängima, ei saa ju ometi ilusal ilmal raisku minna lasta :)
Igastahes sai siis ka Ken käe valgeks golfis ja tegi nii mõnegile vanale kalale ära, Ivo veel kiitis, et Ken on sündinud golfi mängija, sest sai kokkuvõttes kolmanda koha ja kaotas teisele vaid ühe löögiga. Tubli tulemus igaljuhul.

Ühesõnaga tuli pikk jutt ja nüüd hakkame ennast vaikselt pühadeks ettevalmistama, munadepühad on siin meeltult suur püha, igal pool müüakse tohutustes kogustes shokolaadimune ja muid vidinaid. Eks siis kui ükskord pühad läbi saavad anname oma tegemistest uuesti teada.

Muutused

Mis siis vahepeal ka muutunud on?
Oleme endale saanud 2 uut majakaaslast – geist uus-meremaalase Timothy ja ühe väga vaikse pilusilmse tüdruku, kelle nime pole veel suutnud välja uurida. Tüdruku saime Mirko asemel. Reedel oli suur pidu majas. Kes jõi esimese palga puhul, kes saatis kaasmaalast edasistele rännakutele, osad jõid lihtsalt seltskonna pärast. Meie jätsime hüvasti Mirkoga, kes suundus edasi Carinsi, et vaadata mida head seal kandis tehakse. Sai natuke Eesti keelt õpetatud, kohalikke kaardimänge õpitud ja natukene alkoholi tarbitud. Mirko oleks äärepealt oma lennuki maha maganud järgmine hommik ja Brianil polnud üldse õrna aimu kuhu ta Mirko eelmine õhtu klubis käies oli ära kaotanud. Igaljuhul sai suur vennastumine läbi tehtud ja nüüd on kõik suured semud omavahel.
Tundub, et see nädalavahetus möödub sarnaselt, sest Brian peab oma sünnipäeva ja meie lahkume Brissist, et suunduda edasi kullarannikule ookeani äärde.
Nimelt kolime siis laupäeval ümber Gold Coasti eestlasest Ivo juurde. Randa pidi olema kõigest 2 km, nii et ookeanist saab meie uus parim sõber :)
Tänasest olen mina ametlikult paberitega barista. Käisin siis kohvimeistrite kursusel, kus tutuvusime espressomasinatega, tegime päev otsa erinevaid kohvisid ja kaunistasime neid. Olgem ausad kohvi tegemine pole sugugi lihtne töö, kui Eestis joovad kõik tavalist musta kohvi siis siin see nii lihtne pole. Musta kohvi ei joo keegi aga see-eest on 10 erinevat moodust kuidas teha piimaga kohvi. Mõne kohvi erinevus seisneb vaid selles, kust seda serveerida – kas klaasist või tassist. Kummalised tegelased on need aussid küll. Aga vähemalt on kursus läbitud ja järgmine linnuke cv-l kirjas.

Väheke kohalikku eksootikat.

Mis me siis viimase nädala jooksul teinud oleme???
Olgem ausad suurt mitte midagi.
Ainuke märkimisväärne asi oleks meie gurmeealased avastused.
Alustasime nädalat kohalike „banana shrimpsidega“. Tegu on siis heledat värvi krevettidega. Maitselt on nagu krevett ikka aga kui kõrvutada oma venna „tiger shrimpiga“ siis jäävad natuke ikka alla, ent kuna nad on tunduvalt odavamad siis meiesugustele backaritele käivad küll. Järgmiseks katsetuseks sai meil känguru liha. Suhtusime sellesse äärmiselt suure eelarvamusega, esiteks seetõttu, et känguru ju ikkagi ja teiseks sellepärast, et maksis poole vähem kui tavaline sea- või loomaliha. Tegelikkuses maitses liha nagu liha ikka. Vähem puine kui loomaliha ja vähem mahalasem kui sealiha. Pakil oli kirjas, et tegemist on äärmiselt tervisliku toiduga ja liha sisaldab vaid 1.1% rasva. Natukene kahtlane see ju tundub aga kes teab võibolla on siin isegi tõetera sees. Järjekordne avastus, mis kõlbab süüa küll.
Känguru liha näost sisse ajades unistasime omaette, mida kõike veel võiks proovida. Ühe mõttena käis peast läbi hai liha.
Ja enne kui arugi saime leidsime ennast kohalikust hiinalinna kalapoest uudistamas, mida kõike head siin kandis veest püüda saab. Ja kalariiulilt vaatasidki kõige muu hulgast silma ka haikala tükid. Kohalikult kaupmehelt saime vastuseks, et kõige parem kala grillimiseks ongi just hai. Väga usutav see jutt just polnud, sest pole väga kindelgi, et väike hiina mehike arugi sai mida me küsisime. Iglajuhul sai kotti muuhulgas pandud ka hailiha, mida siis hiljem grillida sai. Ütleme, nii et maitses nagu tavaline kala
Kokkuvõtteks võib siis öelda, et katsetused olid kõik huvitavad ja söödavad aga mitte midagi erilist. Ehk kui ei teaks millega tegu on siis ei saaks arugi, et sööd midagi uut, huvitavat ja eksootilist.

Elust ja olust

Elu kohta on keeruline öelda kuidas ta läheb.

Oleme viimase nädala mööda tööbüroosid käinud ja cv-sid suurel hulgal jaganud. Igal pool kuhu lähed öeldakse, et praegu väga keeruline aeg ja tööd pole. Samas kui lähed tänavale siis on kõik kohad rahvast täis, kes kõik shoppavad või peavad järjekordset söögi/joogi pausi. Majanduslangus ei paista kedagi kusagilt kimbutavat ainult, et tööd pole?

Kodus süüa teevad vist vaid meiesugused backpackerid, kes ei saa lubada endale sellist luksust, et pidevalt väljas süüa. Elamine on siin tegelikult ligikaudu samas hinnaklassis kui Eestiski, võid leida asju mis on Eesti hindadest odavamad ja ka palju kallimad. Valikut on igal tootegrupil väga palju ja kui hindu jälgida siis saab täitsa samal tasemel hakkama kui Eestis (riideid saab tunduvalt odavamalt kui Eestis). Erinevus Eestiga seisneb lihtsalt selles, et kohalike palgad on hoopis midagi muud. Miinimumpalk kohalikul Aussil on 48000$ aastas. Tehke nüüd siis ise omad arvutamised ja saategi teada, miks on austraallaste lemmiklause "No Worries". Kusjuures seda viimast võib tõesti kuulda igalpool. Ja kui vaadata kohalike elustiili siis ega neil vist siin suurt mure pole tõesti. Ilm on soe, elu on odav ja inimesed on kõik sõbralikud. Sõbralikkusega on siin selline lugu, et kõik on äärmiselt abivalmis ja lahked aga keegi nagu väga lähedale ei taha lasta endale. Kui juba nende mulli sisse üritad varvast pista siis tõmbutakse nagu natuke tagasi ja jäädakse ebalevalt ootama, mis edasi hakkab saama. Seega ei ole me ka ühtegi kohalikku "mate" endale leidnud.

"Kohalikud" on muidugi huvitav mõiste. Austraalias on koos vist küll kõikide maade rahvad. Kohalikke ausse on ka muidugi palju aga domineerivad eelkõige igasugu aasia päritolu rahvad. Linnas liikudes on iga teine kas hindu või aasialane. Seega, kes mida kohalikuks peab. Rahvusköögiga on sama kehvad lood. Siiamaani oleme saanud vaid kohalikku "mud cake", mis viis keele alla ent ülejäänud toit on samuti väga suurte aasia mõjutustega. Tänu sellele on meie uueks lemmiktoiduks kujunenud sushi, mida saab siit soetada ääretult odava hinnaga.

Sushi maksab vähem kui sai poes.

Elukoht on meil hetkel vaikses linnaosas, pisike hubane maja, mida jagame ühe eestlase ja kahe uus-meremaalasega. Kõik elanikud tunduvad väga vaiksed ja endassetõmbunud olevat ja suurematsorti vennastumist veel märgata pole. Kes teab ehk see muutub kui nädalavahetusel saab Aussi esimene BBQ maha peetud. See viimane juhub muidugi ilusa ilma olemasolul.

Ilmaga on siin sama kummalised lood nagu ka kõige muuga. Elasime paar päeva tagasi oma esimese suurema tormi üle, oli ilus päikseline ilm ja korraga lihtsalt hakkas ühest linnaservast kogu taevas mustaks tõmbuma ja torm oligi kohal. Sama kiirelt kui torm tuleb saab see ka läbi. Täna hommikul ärgates oli ilm äärmiselt sombune ja sadas kõvasti vihma, ma riietasin ennast siis kenasti vastavalt ilmale, kinnistesse jalatsitesse ja pikkadesse varrukatesse. Väljas jalutades ja 5 minutit kõndides sain aru, et olin teinud suure vea, sest päikest veel küll polnud aga see-eest oli ääretult soe ja lämbe. Nüüdseks on juba ka päike väljas. Seega on siin jätkuvalt enamus asju väga ootamatud ja üllatavad.

NB! Liiklusest ei saa ma jätkuvalt mitte midagi aru. Kui teed on vaja ületada siis küsin alati Kenilt üle kuhu poole parajasti vaatama peab, sest liiklus on siin väga salakaval. Eestis on lihne vaatad ühelepoole teed alati ja korras. Aga siin vehi kummale poole tahad alati võib kusagilt hoopis teiselt poolt auto välja karata. Hea, et Ken liiklusest aru saab muidu oleksin ammu auto alla jäänud :)

Ken käis eile jalgrattaga sõitmas ja õnneks jõudis elusalt koju, kuigi ringteel tekkis kerge paanika kuidas ja kuhu keerama peab ja mis pidi mööda ringi oleks kasulikum sõita, et teisi liiklejaid vältida.

Nüüd suundume ühte Aussi kõrgliiga jalkaklubisse www.qldroar.com.au (loe soccer). Austraallastel on taas kord oma mõiste jalgpallist. Meie arusaamist mööda on, see lihtsalt suurte meeste maadlusmäng, kus saadakse enamasti ka mõnusalt tõsiseid vigastusi, aussid arusaama järgi on see just õige jalgpall ja see on ääretult populaarne siin.

Meie aga läheme siis vaatame, kas mitte nii populaarne socceriklubi tahab äkki Keni oma tiiva alla võtta.

Uus lemmiktoit - Sushi

Uus lemmiklause - No Worries

Ken ja Sirley

Kummalised tegevused

Eile üritasime teha ennast kohaliku raamatukogu liikmeteks, et kasutada nende hüvesid (loe kasutada tasuta internetti). Väga kumaliselt käivad neil siin kõik asjad.
Selleks, et saada raamatukogu lugejaks peab sul olemas olema isikuttõendav dokument ja kehtiva aadressi kohta ametlik tõend. Kui isikutunnistusena loetakse jätkuvalt vaid passi või juhilube siis aadressi tõendava paberiga on märksa keerulisem. Nimelt loetakse selleks kõiki kirju, mis on sinu nimele tulnud sellele aadressile, samuti igasugu erinevaid arveid, kus on peal aadress. Ja kui me siis õnnetu näoga raamatukogu tädile otsa vaatasime ja ülesime, et me Aussis vaid väga vähe aega olnud ja pole veel ühtegi kirja ega arvet saanud siis teatati, et ka see on ametlik tõendusmaterjal kui ma lähen panka ja sealt nende templiga paberi küsin :D
Kummaline maa.
Igaljuhul seadsimegi siis edasi sammud juba varem külastatud panka, kus meid ootas ees ülisõbralik teenindaja Chriss, kes lisaks elukoha kinnitusele veel ka meie cv-d kenasti oma tööarvutist välja printis. See nägi siis välja nii, et andsime talle oma mälupulga, onu ronis natuke aega laua all, et mälupulk ära ühendada ja prinditigi paberid välja. Peaks seda võimalust ka Eestis proovima, huvitav kui lollide nägudega mind tellerid vaataksid, kui sellise palve esitaksin? Nüüd kui vist kõik vajalikud paberid ja dokumendid olemas asutame ennast täna uuesti raamatukogu poole teele, järgmisele katsele.

Ja olemegi kohal

Olemegi siis kohal. Lend oli nagu ta oli. Leebelt öeldes väsitav. Istun praegu oma uues kodus ja kirun maapõhja Austraalia internetti, õigemini siis selle puudumist. Kui sulle kuulutuses lubatakse, et „Free Wifi“ siis seda „freed“ jagub vaid pooleks tunniks kahe nädala jooksul ja edasi hakka pappi välja käima. Ja oleks siis, et seda poolt tundi saad sa kasulikult kasutada, aga oh ei enamus ajast vaatad sa kuidas arvutikuvaril on kiri, et lehte ei saa hetkel avada.
Üldiselt on siin elu nagu kasvuhoones, sõna otseses mõttes. Niiske ja kuum. Esimese ehmatuse sain ka. Uues kodus nägin esimese asjana gekot seinal aga majaperenaine teatas, et need söövad kõik ämblikud ära nii et gekod on nüüd suured uued lemmikud. Ämblikke veel pole näinud, järelikult gekod töötavad :)
Täna käisime linna avastamas. Fantastiliselt kena koht on see Brisbane ikka. Linna keskus pole küll teab mis suur aga see-eest väga konsentreeritud. Lisaks sellele, mis on maa peal näha on ka maaalune kaupluseid ja erinevaid söögikohti täis. Linnas käib pidev melu ja noori on väga palju igal pool liikumas näha. Isegi täna, pühapäeva õhtul on pubid ja baarid pilgeni rahvast täis. Tundub , et keegi ei hooli sellest, et homme on esmaspäev ja vaja jälle „normaalseks“ hakata.
Ja armsaid loomi on ka. Käisime koaalade varjupaigas. Esimene reaktsioon oli, see et need liikumatud kujud, ebaloomulikes asendites puude otsas magamas ei saa ju ometi olla päris. Ent peale seda kui üks neist liigutama vaevus selgus, et ikka on küll päris. Hirmus vahvad loomad on need koaalad ikka. Nagu giid meile rääkis siis veedavad nad oma päeva üsna mõnusalt. 20 tundi magavad ja 4 tundi peaks nad toitu otsima aga kuna varjupaigas pole neil vaja seda viimast teha siis seal nad enamasti vaid magavad. Lisaks nägime kängurusid ja nende väikseid sugulasi volabisid. Pisemad olid miskipärast väga arglikud aga suuremaid saime ka peost toita.

Viimased tunnid sombuses Eestis

Jäänud ongi siis vaid viimased loetud tunnid enne kui lennukile astume, täpsemalt siis 44 tundi. Jah mitte päeva vaid tundi!!! Tundub, et mu pikaajaline unistus hakkabki tõeks saama. Ja kuigi kõik ütlevad, et see on hull ettevõtmine olen ma jätkuvalt täiesti veendunud, et see siiski on ainuõige tegevus.
Erilist reisiärevust veel pole. Seda ilmselt seetõttu, et kottide pakkimine ja korteri koristamine ei edene väga edukalt. Lükkan koguaeg neid tüütuid tegevusi edasi lootuses, et äkki homme viitsin rohkem. Tundub, et homme aga tuleb tõesti ennast liigutama hakata ja küll siis ka tuleb ärevus sisse.
Meie edasine teekond näeb siis välja järgmine: Tallinn-London-Dubai-Brisbane. Meie õnneks on reis suhteliselt lühike 30 tundi kõigest kokku :) Leidsime omale ka reisikaaslase (keda me veel küll näinud pole), kellel on sama tee jalge all. Vestlesime siis üks õhtu elavalt lendude kellaaegade üle ja tekitasime väikest paanikat, sest ei saanud kuidagi pihta, et kui me hakkame mõlemad ühel ajal Eestist minema ja jõuame peaaegu ühel ajal ka kohale, siis kuidas ometi on võimalik, et Mirko (nii on meie uue sõbra nimi) saab vahepeal 29 tundi Kuala Lumpuri elu nautida? Lõppude lõpuks kui paanka juba päris suur oli tuli välja tore tõsiasi, et Mirko siiski lahkub päev varem kui meie :) Seega nagu ma juba eelnevalt ütlesin, meie reis on suhteliselt lühike.
Kui kõik möödub viperusteta peaksime me 14. märtsi hommikul kell 06.35 maanduma oma uues kodus teisepool maakera. Loodame, et 13 reede, seda kõike ära ei riku :)