Muutused

Mis siis vahepeal ka muutunud on?
Oleme endale saanud 2 uut majakaaslast – geist uus-meremaalase Timothy ja ühe väga vaikse pilusilmse tüdruku, kelle nime pole veel suutnud välja uurida. Tüdruku saime Mirko asemel. Reedel oli suur pidu majas. Kes jõi esimese palga puhul, kes saatis kaasmaalast edasistele rännakutele, osad jõid lihtsalt seltskonna pärast. Meie jätsime hüvasti Mirkoga, kes suundus edasi Carinsi, et vaadata mida head seal kandis tehakse. Sai natuke Eesti keelt õpetatud, kohalikke kaardimänge õpitud ja natukene alkoholi tarbitud. Mirko oleks äärepealt oma lennuki maha maganud järgmine hommik ja Brianil polnud üldse õrna aimu kuhu ta Mirko eelmine õhtu klubis käies oli ära kaotanud. Igaljuhul sai suur vennastumine läbi tehtud ja nüüd on kõik suured semud omavahel.
Tundub, et see nädalavahetus möödub sarnaselt, sest Brian peab oma sünnipäeva ja meie lahkume Brissist, et suunduda edasi kullarannikule ookeani äärde.
Nimelt kolime siis laupäeval ümber Gold Coasti eestlasest Ivo juurde. Randa pidi olema kõigest 2 km, nii et ookeanist saab meie uus parim sõber :)
Tänasest olen mina ametlikult paberitega barista. Käisin siis kohvimeistrite kursusel, kus tutuvusime espressomasinatega, tegime päev otsa erinevaid kohvisid ja kaunistasime neid. Olgem ausad kohvi tegemine pole sugugi lihtne töö, kui Eestis joovad kõik tavalist musta kohvi siis siin see nii lihtne pole. Musta kohvi ei joo keegi aga see-eest on 10 erinevat moodust kuidas teha piimaga kohvi. Mõne kohvi erinevus seisneb vaid selles, kust seda serveerida – kas klaasist või tassist. Kummalised tegelased on need aussid küll. Aga vähemalt on kursus läbitud ja järgmine linnuke cv-l kirjas.

Väheke kohalikku eksootikat.

Mis me siis viimase nädala jooksul teinud oleme???
Olgem ausad suurt mitte midagi.
Ainuke märkimisväärne asi oleks meie gurmeealased avastused.
Alustasime nädalat kohalike „banana shrimpsidega“. Tegu on siis heledat värvi krevettidega. Maitselt on nagu krevett ikka aga kui kõrvutada oma venna „tiger shrimpiga“ siis jäävad natuke ikka alla, ent kuna nad on tunduvalt odavamad siis meiesugustele backaritele käivad küll. Järgmiseks katsetuseks sai meil känguru liha. Suhtusime sellesse äärmiselt suure eelarvamusega, esiteks seetõttu, et känguru ju ikkagi ja teiseks sellepärast, et maksis poole vähem kui tavaline sea- või loomaliha. Tegelikkuses maitses liha nagu liha ikka. Vähem puine kui loomaliha ja vähem mahalasem kui sealiha. Pakil oli kirjas, et tegemist on äärmiselt tervisliku toiduga ja liha sisaldab vaid 1.1% rasva. Natukene kahtlane see ju tundub aga kes teab võibolla on siin isegi tõetera sees. Järjekordne avastus, mis kõlbab süüa küll.
Känguru liha näost sisse ajades unistasime omaette, mida kõike veel võiks proovida. Ühe mõttena käis peast läbi hai liha.
Ja enne kui arugi saime leidsime ennast kohalikust hiinalinna kalapoest uudistamas, mida kõike head siin kandis veest püüda saab. Ja kalariiulilt vaatasidki kõige muu hulgast silma ka haikala tükid. Kohalikult kaupmehelt saime vastuseks, et kõige parem kala grillimiseks ongi just hai. Väga usutav see jutt just polnud, sest pole väga kindelgi, et väike hiina mehike arugi sai mida me küsisime. Iglajuhul sai kotti muuhulgas pandud ka hailiha, mida siis hiljem grillida sai. Ütleme, nii et maitses nagu tavaline kala
Kokkuvõtteks võib siis öelda, et katsetused olid kõik huvitavad ja söödavad aga mitte midagi erilist. Ehk kui ei teaks millega tegu on siis ei saaks arugi, et sööd midagi uut, huvitavat ja eksootilist.

Elust ja olust

Elu kohta on keeruline öelda kuidas ta läheb.

Oleme viimase nädala mööda tööbüroosid käinud ja cv-sid suurel hulgal jaganud. Igal pool kuhu lähed öeldakse, et praegu väga keeruline aeg ja tööd pole. Samas kui lähed tänavale siis on kõik kohad rahvast täis, kes kõik shoppavad või peavad järjekordset söögi/joogi pausi. Majanduslangus ei paista kedagi kusagilt kimbutavat ainult, et tööd pole?

Kodus süüa teevad vist vaid meiesugused backpackerid, kes ei saa lubada endale sellist luksust, et pidevalt väljas süüa. Elamine on siin tegelikult ligikaudu samas hinnaklassis kui Eestiski, võid leida asju mis on Eesti hindadest odavamad ja ka palju kallimad. Valikut on igal tootegrupil väga palju ja kui hindu jälgida siis saab täitsa samal tasemel hakkama kui Eestis (riideid saab tunduvalt odavamalt kui Eestis). Erinevus Eestiga seisneb lihtsalt selles, et kohalike palgad on hoopis midagi muud. Miinimumpalk kohalikul Aussil on 48000$ aastas. Tehke nüüd siis ise omad arvutamised ja saategi teada, miks on austraallaste lemmiklause "No Worries". Kusjuures seda viimast võib tõesti kuulda igalpool. Ja kui vaadata kohalike elustiili siis ega neil vist siin suurt mure pole tõesti. Ilm on soe, elu on odav ja inimesed on kõik sõbralikud. Sõbralikkusega on siin selline lugu, et kõik on äärmiselt abivalmis ja lahked aga keegi nagu väga lähedale ei taha lasta endale. Kui juba nende mulli sisse üritad varvast pista siis tõmbutakse nagu natuke tagasi ja jäädakse ebalevalt ootama, mis edasi hakkab saama. Seega ei ole me ka ühtegi kohalikku "mate" endale leidnud.

"Kohalikud" on muidugi huvitav mõiste. Austraalias on koos vist küll kõikide maade rahvad. Kohalikke ausse on ka muidugi palju aga domineerivad eelkõige igasugu aasia päritolu rahvad. Linnas liikudes on iga teine kas hindu või aasialane. Seega, kes mida kohalikuks peab. Rahvusköögiga on sama kehvad lood. Siiamaani oleme saanud vaid kohalikku "mud cake", mis viis keele alla ent ülejäänud toit on samuti väga suurte aasia mõjutustega. Tänu sellele on meie uueks lemmiktoiduks kujunenud sushi, mida saab siit soetada ääretult odava hinnaga.

Sushi maksab vähem kui sai poes.

Elukoht on meil hetkel vaikses linnaosas, pisike hubane maja, mida jagame ühe eestlase ja kahe uus-meremaalasega. Kõik elanikud tunduvad väga vaiksed ja endassetõmbunud olevat ja suurematsorti vennastumist veel märgata pole. Kes teab ehk see muutub kui nädalavahetusel saab Aussi esimene BBQ maha peetud. See viimane juhub muidugi ilusa ilma olemasolul.

Ilmaga on siin sama kummalised lood nagu ka kõige muuga. Elasime paar päeva tagasi oma esimese suurema tormi üle, oli ilus päikseline ilm ja korraga lihtsalt hakkas ühest linnaservast kogu taevas mustaks tõmbuma ja torm oligi kohal. Sama kiirelt kui torm tuleb saab see ka läbi. Täna hommikul ärgates oli ilm äärmiselt sombune ja sadas kõvasti vihma, ma riietasin ennast siis kenasti vastavalt ilmale, kinnistesse jalatsitesse ja pikkadesse varrukatesse. Väljas jalutades ja 5 minutit kõndides sain aru, et olin teinud suure vea, sest päikest veel küll polnud aga see-eest oli ääretult soe ja lämbe. Nüüdseks on juba ka päike väljas. Seega on siin jätkuvalt enamus asju väga ootamatud ja üllatavad.

NB! Liiklusest ei saa ma jätkuvalt mitte midagi aru. Kui teed on vaja ületada siis küsin alati Kenilt üle kuhu poole parajasti vaatama peab, sest liiklus on siin väga salakaval. Eestis on lihne vaatad ühelepoole teed alati ja korras. Aga siin vehi kummale poole tahad alati võib kusagilt hoopis teiselt poolt auto välja karata. Hea, et Ken liiklusest aru saab muidu oleksin ammu auto alla jäänud :)

Ken käis eile jalgrattaga sõitmas ja õnneks jõudis elusalt koju, kuigi ringteel tekkis kerge paanika kuidas ja kuhu keerama peab ja mis pidi mööda ringi oleks kasulikum sõita, et teisi liiklejaid vältida.

Nüüd suundume ühte Aussi kõrgliiga jalkaklubisse www.qldroar.com.au (loe soccer). Austraallastel on taas kord oma mõiste jalgpallist. Meie arusaamist mööda on, see lihtsalt suurte meeste maadlusmäng, kus saadakse enamasti ka mõnusalt tõsiseid vigastusi, aussid arusaama järgi on see just õige jalgpall ja see on ääretult populaarne siin.

Meie aga läheme siis vaatame, kas mitte nii populaarne socceriklubi tahab äkki Keni oma tiiva alla võtta.

Uus lemmiktoit - Sushi

Uus lemmiklause - No Worries

Ken ja Sirley

Kummalised tegevused

Eile üritasime teha ennast kohaliku raamatukogu liikmeteks, et kasutada nende hüvesid (loe kasutada tasuta internetti). Väga kumaliselt käivad neil siin kõik asjad.
Selleks, et saada raamatukogu lugejaks peab sul olemas olema isikuttõendav dokument ja kehtiva aadressi kohta ametlik tõend. Kui isikutunnistusena loetakse jätkuvalt vaid passi või juhilube siis aadressi tõendava paberiga on märksa keerulisem. Nimelt loetakse selleks kõiki kirju, mis on sinu nimele tulnud sellele aadressile, samuti igasugu erinevaid arveid, kus on peal aadress. Ja kui me siis õnnetu näoga raamatukogu tädile otsa vaatasime ja ülesime, et me Aussis vaid väga vähe aega olnud ja pole veel ühtegi kirja ega arvet saanud siis teatati, et ka see on ametlik tõendusmaterjal kui ma lähen panka ja sealt nende templiga paberi küsin :D
Kummaline maa.
Igaljuhul seadsimegi siis edasi sammud juba varem külastatud panka, kus meid ootas ees ülisõbralik teenindaja Chriss, kes lisaks elukoha kinnitusele veel ka meie cv-d kenasti oma tööarvutist välja printis. See nägi siis välja nii, et andsime talle oma mälupulga, onu ronis natuke aega laua all, et mälupulk ära ühendada ja prinditigi paberid välja. Peaks seda võimalust ka Eestis proovima, huvitav kui lollide nägudega mind tellerid vaataksid, kui sellise palve esitaksin? Nüüd kui vist kõik vajalikud paberid ja dokumendid olemas asutame ennast täna uuesti raamatukogu poole teele, järgmisele katsele.

Ja olemegi kohal

Olemegi siis kohal. Lend oli nagu ta oli. Leebelt öeldes väsitav. Istun praegu oma uues kodus ja kirun maapõhja Austraalia internetti, õigemini siis selle puudumist. Kui sulle kuulutuses lubatakse, et „Free Wifi“ siis seda „freed“ jagub vaid pooleks tunniks kahe nädala jooksul ja edasi hakka pappi välja käima. Ja oleks siis, et seda poolt tundi saad sa kasulikult kasutada, aga oh ei enamus ajast vaatad sa kuidas arvutikuvaril on kiri, et lehte ei saa hetkel avada.
Üldiselt on siin elu nagu kasvuhoones, sõna otseses mõttes. Niiske ja kuum. Esimese ehmatuse sain ka. Uues kodus nägin esimese asjana gekot seinal aga majaperenaine teatas, et need söövad kõik ämblikud ära nii et gekod on nüüd suured uued lemmikud. Ämblikke veel pole näinud, järelikult gekod töötavad :)
Täna käisime linna avastamas. Fantastiliselt kena koht on see Brisbane ikka. Linna keskus pole küll teab mis suur aga see-eest väga konsentreeritud. Lisaks sellele, mis on maa peal näha on ka maaalune kaupluseid ja erinevaid söögikohti täis. Linnas käib pidev melu ja noori on väga palju igal pool liikumas näha. Isegi täna, pühapäeva õhtul on pubid ja baarid pilgeni rahvast täis. Tundub , et keegi ei hooli sellest, et homme on esmaspäev ja vaja jälle „normaalseks“ hakata.
Ja armsaid loomi on ka. Käisime koaalade varjupaigas. Esimene reaktsioon oli, see et need liikumatud kujud, ebaloomulikes asendites puude otsas magamas ei saa ju ometi olla päris. Ent peale seda kui üks neist liigutama vaevus selgus, et ikka on küll päris. Hirmus vahvad loomad on need koaalad ikka. Nagu giid meile rääkis siis veedavad nad oma päeva üsna mõnusalt. 20 tundi magavad ja 4 tundi peaks nad toitu otsima aga kuna varjupaigas pole neil vaja seda viimast teha siis seal nad enamasti vaid magavad. Lisaks nägime kängurusid ja nende väikseid sugulasi volabisid. Pisemad olid miskipärast väga arglikud aga suuremaid saime ka peost toita.

Viimased tunnid sombuses Eestis

Jäänud ongi siis vaid viimased loetud tunnid enne kui lennukile astume, täpsemalt siis 44 tundi. Jah mitte päeva vaid tundi!!! Tundub, et mu pikaajaline unistus hakkabki tõeks saama. Ja kuigi kõik ütlevad, et see on hull ettevõtmine olen ma jätkuvalt täiesti veendunud, et see siiski on ainuõige tegevus.
Erilist reisiärevust veel pole. Seda ilmselt seetõttu, et kottide pakkimine ja korteri koristamine ei edene väga edukalt. Lükkan koguaeg neid tüütuid tegevusi edasi lootuses, et äkki homme viitsin rohkem. Tundub, et homme aga tuleb tõesti ennast liigutama hakata ja küll siis ka tuleb ärevus sisse.
Meie edasine teekond näeb siis välja järgmine: Tallinn-London-Dubai-Brisbane. Meie õnneks on reis suhteliselt lühike 30 tundi kõigest kokku :) Leidsime omale ka reisikaaslase (keda me veel küll näinud pole), kellel on sama tee jalge all. Vestlesime siis üks õhtu elavalt lendude kellaaegade üle ja tekitasime väikest paanikat, sest ei saanud kuidagi pihta, et kui me hakkame mõlemad ühel ajal Eestist minema ja jõuame peaaegu ühel ajal ka kohale, siis kuidas ometi on võimalik, et Mirko (nii on meie uue sõbra nimi) saab vahepeal 29 tundi Kuala Lumpuri elu nautida? Lõppude lõpuks kui paanka juba päris suur oli tuli välja tore tõsiasi, et Mirko siiski lahkub päev varem kui meie :) Seega nagu ma juba eelnevalt ütlesin, meie reis on suhteliselt lühike.
Kui kõik möödub viperusteta peaksime me 14. märtsi hommikul kell 06.35 maanduma oma uues kodus teisepool maakera. Loodame, et 13 reede, seda kõike ära ei riku :)