Polegi siis pikka aeg kirutada midagi jõudnud. Seda mitte seetõttu, et poleks mida kirjutada vaid lihtsalt aega pole, koguaeg on migagi uut ja huvitavat toimumas.
Elame siis hetkel eestlaste Ivo ja Maire juures, kes on mõlemad ääretult sõbralikud ja abivalmid inimesed ning elanud siin juba paar aastat. Esimesel päeva kohe viidi meid ookeaniga tutvuma. Kuna enne tulekut oli pikalt sadanud ja tormanud siis avastasime ookeani ääres, et rannad on jätkuvalt suletud ja suur maru on rannast oma meetri jagu liiva minema kandnud. Vesi oli mõnus ja soe aga kuna lained olid ikka jätkuvalt väga väga suured siis ma eriti sügavasse vette ei roninud. Ken muidugi proovis ka kohe bodyboardiga sõitmise ära ja veest välja saada teda peale seda oli päris raske.
Järgmiseks üllatuseks ookeani ääres olid väikesed värvilised papagoid, kes siin rõõmsalt puude vahel ringi lendavad ja keda me siiamaani veel näinud polnud. Loomadega on siin üldse toredad lood, sest Ivo tagaaias võib igasugu huvitavaid eukaid kohata. Nimelt istusime üks õhtu aias ja mina imetlesin kui palju suuri vareseid ringi lendab, mille peale teatas Ivo et need sugugi mitte varesed pole vaid on hoopis suured nahkhiired. Me olime neid tegelasi enne juba koaalade varjupaigas näinud ja arutanud Keniga, et neid küll looduses vastulendamas näha ei tahaks, sest need on tõesti suured. Varesed kahvatuvad nende kõrval. Igaljuhul elavad need elukad Ivol tagaaias palmide otsas, päeval magavad ja öösel lendavad ringi.
Üleeile õhtul oli meil suuremat sorti grilliõhtu, kohalike eestlastega kui nägime mööda aia äärt jooksmas kukkurrotti. See pidi Ivo jutu järgi olema jälle üks tegelane, kes õhtuti armastab ennast näitamas käia. Korralikult teda näha küll ei saanud, ei tea kas kartis valgust või meid aga ega ma väga kurb ka selle üle pole, sest paistis see rotipoiss ka päris suurt kasvu olevat.
Aga grill iseenesest oli vahva. Ivol on aeda ehitatud saun, nii et sai saunatada, basseinis ujuda suuremas koguses liha süüa ja kohalike käest elu kohta lugusid kuulata. Üheks külaliseks laua ääres oli Rein Aedma, ehk siis "Kevadest" tuntuks saanud Imelik, kellega Ken kohe ühise keele leidis ja kõvasti jalgpalli üle arutama asus. Aga rahvast oli kõvasti, oma 15 inimest vist tuli kokku ja väga huvitav oli kuulata, kes millega kusagil Austraalia otsas tegeleb. Ühtlasi proovisin mina ära kohaliku lambaliha, mida kõik kõvasti kiitsid. Eestis ma ei võta seda suu sissegi, sest maitseb täiesti kohutavalt aga olgem ausad siin maitseb tõepoolest lambaliha kohe väga väga hästi.
Gold Coastil jõudsime ka esimest korda kinos ära käia. Sellest kujunes sündmus omaette.
Nimelt mõtlesime siis Keni ja sõbra Martiniga kinno "Ailen vs Predator" uut filmi minna vaatama. Telekates juba pikemat aega jooksis mingisugune reklaam ja arvaime, et oleks paras aeg siis ise ka film ära näha. Jõudsime kinno ja vaatasime, et näed ongi film täitsa olemas "Monster vs Ailen". Ostsime siis rõõmsalt piletid ära, kuhjasime ennast jookide ja popcorni alla ja läksime saali. Saalis oli jube vähe rahvast ja neistki olid suures enamuses lapsed. Siis juba tükkis mingi väike kahtluseuss põue, et kõik ei saa päris korras olla, sest milline lapsevanem laseb oma last sellist filmi vaatama ja tuleb veel ise kaasagi. Aga kuna aussis on nagunii kõik asjad teistmoodi siis ei vaevanud me oma päid väga kaua selle mõttega. Päris hulluks kiskus asi aga siis kui olime vaadanud ära hunniku erinevate filmide reklaame ja järsku hakkas ekraanilt jooksma multikas. Ei osanud alguses seisukohtagi võtta, et äkki on jälle mingi filmi tutvustus või äkki algab film lihtsalt kuidagi kummaliselt ja pärast ikka läheb edasi nagu tavaline film. Vaatasime siis 15 minutit seda multikat ja jõudsime selgusele, et meie kaua oodatud filmi vist ikkagi ei tule ja oleme lootusetult midagi sassi ajanud.
Hakkasime siis arutama, et mida edasi teha, sest piletil oli kirjas, et film kestab pea 2 tundi ja nii kaua polnud meil mingit soovi filmi vaadata. Otsustasime siis, et hiilime saalist välja ja läheme nurume, et meid samade piletitega mõnda teist filmi vaatama lubataks. Mõlemal pool saali olid ilusti ära märgitud saalist väljumise kohad. Mõtlesime siis lühema tee peale ja olime täiesti kindlad, et väljume saalist õigest kohast. Aga võta näpust, nii see kohe üldse ei olnud.
Nimelt, läksime me siis Keniga reipal sammul uksest läbi ja vaatasime kohe, et kole kahtlane koht tundub. Kujutage ette endale halle betoonseinu ja mõnda üksikut ust mõne koha peal, kus kirjas "tuletõrje väljapääs, ust mitte avada". Ja kõik kogu lugu, mitte ühtegi kinosaali ega üldse asustatud ruumi. Mõtlesime siis, et noh mida iganes, järelikult tulime valest kohast ja läheme tagasi aga tuli välja, et tagasi minna polnudki võimalik, sest uksed olid vaid ühelt poolt avatavad....!
Väikene paanika hakkas juba maad võtma ja otustasime,et hakkame ruumi põhjalikumalt läbi kammima, äkki kuhugi ikka välja saab. Samal ajal arvasime, et Martin jäi filmi vaatama ja ei tule meile järgi. Olles teises ruumi otsas kuulsime kuidas teiselt poolt avati uks ja nurga tagant ilmus välja Martin, jõudsime veel hõigata, et ärgu ust kinni lasku kui juba kuulsimegi ukse sulgumise klõpsatust. Ja seal me siis olime kolmekesi, kusagil kinomaja tagaruumides, kust ei paistnud ühtegi ust minevat kuhugi asustatud punkti ja iga ukse peal oli hoiatus, et ust ei tohiks avada.
Võtsime siis ikkagi lõpuks julguse kokku, et saab mis saab, hakkab mõni häire tööle siis hakkab, me ei saa ju sinna igaveseks istuma jääda ja tegime esimese ukse lahti. Ukse tagant paistis meile pikk koridor ja selle lõpust valgus. Jätsime Keni ukse valvesse, jumal teab mis siis saab kui see ukse ka kinni läheb ja me sinna tunnelisse lõksu jääme ja asusime siis koridori ületama.
Ja koridori lõpus paisev valgus tähistas meie vabasse õhku jõudmist.
Õnnelikult kõik õue jõudnud, otsustasime, et läheme üritame ikkagi siis uut filmi vaatama minna, sest raha ju makstud aga filmi pole näinud. Võtsin siis julguse kokku ja asutsin esimese töötaja juurde, kellele kurtsin oma mure ära. Töötaja vaatas mind nagu see oleks kõige tavalisem asi millega tema juurde iga päev pöördutakse, küsis mu käest pileti, kritseldas sinna pastakaga uue saali numbri ja kellaajad. Poiste käest ei tahtnud ta midagi näha, Martini õnneks, sest ta oli juba oma pileti ära visanud. Kui lõpuks saali hakati laskma oli aga pastagaga piletit sodinud kutt juba kuhugi mujale läinud ja asemele olid tulnud uued töötajad. Arvasime, et kuna ainult mulle märkus tehtud piletile ja seegi nägi välja selline,et oleksin nagu ise sodinud, siis kindlasti meid saali ei lasta.
Aga Austraalia on ikka tõesti tore maa. Neiu kuulas mure ära, vaatas mu soditud piletit, kontrollis üle, et me ikka tahame seda filmi vaatama minna ja juhatas meid ilusti saali. Poistelt ei tahetud taas kord midagi näha. Täiesti kummaline kuidas siin asjad käivad. Aga igaljuhul jah, juhtumisi oli ühe kinos käiguga rohkem kui küll ja ma olen täiesti kindel, et sellised asjad saavadki ainult siin juhtuda ja mitte kusagil mujal.
NB! Reklaam mida me telekast filmile nägime, polnudki filmile vaid kohaliku lõbustuspargi atraktsioon, kus saad siis ringi käia ja virtuaalselt "Ailen vs Predatori" vastu võidelda :D
Natuke nüüd ka siis muudest asjadest. Brisbanes olime me 3 nädalat, selle aja jooksul sai ikka nii mõnigi CV laiali jagatud ja hunnikute viisi meilidele saadetud. Ja vastuseid tuli vaid mõnest üksikust kohast ja needki olid negatiivsed.
Gold Coasti jõudsime me laupäeval ja otsustasime, et hakkame esmaspäevast usinalt tööd ostima, sest muidu saavad rahad varsti otsa. Esmaspäeva hommik algas kõnega ühe kuulutuse peale, kus otsiti kohalikku supermarketisse päikeseprilli müüjat. Sealt tuli kohe vastus, et väga tore, kahe tunni pärast on vestlus. Kohale jõudse pandi kohe fakti ette, et kas istud maha ja ootad pool tundi, sest maru kiire on või siis tule aita müüa ja saame kiiremini vestlust alustada. Ülejäänud soovijad olid kohe esimese võmaluse kasuks otsustanud aga ma otsustasin, et prooviks siis ka kohe käe valgeks saada ja asusin ka usinalt prille müüma. See oli vist väga meelt mööda poe omanikule ja ka vestluse läbisin edukalt, nii et eile käisin oma esimesel proovipäeval Austraalias ja uuel nädalal lähen ametlikult tööle! Samas on nüüd viimaste päevadega tulnud veel 3 vestluse aja pakkumist ja eks näis kus ja mida ma siis lõpuks tegema hakkan. Seega oleme oma esimese nädalaga siin päris hästi käima saanud ja Gold Coast mõjub meile päris hästi.
Eile kui siis minu esimene proovipäev oli, tuli ka minu kiuste lõpuks päike pilve tagant välja, siiamaani oli ainult sadanud. Poisid muidugi otsustasid, et tuhka see töö ja läksid kõik koos hoopis golfi mängima, ei saa ju ometi ilusal ilmal raisku minna lasta :)
Igastahes sai siis ka Ken käe valgeks golfis ja tegi nii mõnegile vanale kalale ära, Ivo veel kiitis, et Ken on sündinud golfi mängija, sest sai kokkuvõttes kolmanda koha ja kaotas teisele vaid ühe löögiga. Tubli tulemus igaljuhul.
Ühesõnaga tuli pikk jutt ja nüüd hakkame ennast vaikselt pühadeks ettevalmistama, munadepühad on siin meeltult suur püha, igal pool müüakse tohutustes kogustes shokolaadimune ja muid vidinaid. Eks siis kui ükskord pühad läbi saavad anname oma tegemistest uuesti teada.
Elame siis hetkel eestlaste Ivo ja Maire juures, kes on mõlemad ääretult sõbralikud ja abivalmid inimesed ning elanud siin juba paar aastat. Esimesel päeva kohe viidi meid ookeaniga tutvuma. Kuna enne tulekut oli pikalt sadanud ja tormanud siis avastasime ookeani ääres, et rannad on jätkuvalt suletud ja suur maru on rannast oma meetri jagu liiva minema kandnud. Vesi oli mõnus ja soe aga kuna lained olid ikka jätkuvalt väga väga suured siis ma eriti sügavasse vette ei roninud. Ken muidugi proovis ka kohe bodyboardiga sõitmise ära ja veest välja saada teda peale seda oli päris raske.
Järgmiseks üllatuseks ookeani ääres olid väikesed värvilised papagoid, kes siin rõõmsalt puude vahel ringi lendavad ja keda me siiamaani veel näinud polnud. Loomadega on siin üldse toredad lood, sest Ivo tagaaias võib igasugu huvitavaid eukaid kohata. Nimelt istusime üks õhtu aias ja mina imetlesin kui palju suuri vareseid ringi lendab, mille peale teatas Ivo et need sugugi mitte varesed pole vaid on hoopis suured nahkhiired. Me olime neid tegelasi enne juba koaalade varjupaigas näinud ja arutanud Keniga, et neid küll looduses vastulendamas näha ei tahaks, sest need on tõesti suured. Varesed kahvatuvad nende kõrval. Igaljuhul elavad need elukad Ivol tagaaias palmide otsas, päeval magavad ja öösel lendavad ringi.
Üleeile õhtul oli meil suuremat sorti grilliõhtu, kohalike eestlastega kui nägime mööda aia äärt jooksmas kukkurrotti. See pidi Ivo jutu järgi olema jälle üks tegelane, kes õhtuti armastab ennast näitamas käia. Korralikult teda näha küll ei saanud, ei tea kas kartis valgust või meid aga ega ma väga kurb ka selle üle pole, sest paistis see rotipoiss ka päris suurt kasvu olevat.
Aga grill iseenesest oli vahva. Ivol on aeda ehitatud saun, nii et sai saunatada, basseinis ujuda suuremas koguses liha süüa ja kohalike käest elu kohta lugusid kuulata. Üheks külaliseks laua ääres oli Rein Aedma, ehk siis "Kevadest" tuntuks saanud Imelik, kellega Ken kohe ühise keele leidis ja kõvasti jalgpalli üle arutama asus. Aga rahvast oli kõvasti, oma 15 inimest vist tuli kokku ja väga huvitav oli kuulata, kes millega kusagil Austraalia otsas tegeleb. Ühtlasi proovisin mina ära kohaliku lambaliha, mida kõik kõvasti kiitsid. Eestis ma ei võta seda suu sissegi, sest maitseb täiesti kohutavalt aga olgem ausad siin maitseb tõepoolest lambaliha kohe väga väga hästi.
Gold Coastil jõudsime ka esimest korda kinos ära käia. Sellest kujunes sündmus omaette.
Nimelt mõtlesime siis Keni ja sõbra Martiniga kinno "Ailen vs Predator" uut filmi minna vaatama. Telekates juba pikemat aega jooksis mingisugune reklaam ja arvaime, et oleks paras aeg siis ise ka film ära näha. Jõudsime kinno ja vaatasime, et näed ongi film täitsa olemas "Monster vs Ailen". Ostsime siis rõõmsalt piletid ära, kuhjasime ennast jookide ja popcorni alla ja läksime saali. Saalis oli jube vähe rahvast ja neistki olid suures enamuses lapsed. Siis juba tükkis mingi väike kahtluseuss põue, et kõik ei saa päris korras olla, sest milline lapsevanem laseb oma last sellist filmi vaatama ja tuleb veel ise kaasagi. Aga kuna aussis on nagunii kõik asjad teistmoodi siis ei vaevanud me oma päid väga kaua selle mõttega. Päris hulluks kiskus asi aga siis kui olime vaadanud ära hunniku erinevate filmide reklaame ja järsku hakkas ekraanilt jooksma multikas. Ei osanud alguses seisukohtagi võtta, et äkki on jälle mingi filmi tutvustus või äkki algab film lihtsalt kuidagi kummaliselt ja pärast ikka läheb edasi nagu tavaline film. Vaatasime siis 15 minutit seda multikat ja jõudsime selgusele, et meie kaua oodatud filmi vist ikkagi ei tule ja oleme lootusetult midagi sassi ajanud.
Hakkasime siis arutama, et mida edasi teha, sest piletil oli kirjas, et film kestab pea 2 tundi ja nii kaua polnud meil mingit soovi filmi vaadata. Otsustasime siis, et hiilime saalist välja ja läheme nurume, et meid samade piletitega mõnda teist filmi vaatama lubataks. Mõlemal pool saali olid ilusti ära märgitud saalist väljumise kohad. Mõtlesime siis lühema tee peale ja olime täiesti kindlad, et väljume saalist õigest kohast. Aga võta näpust, nii see kohe üldse ei olnud.
Nimelt, läksime me siis Keniga reipal sammul uksest läbi ja vaatasime kohe, et kole kahtlane koht tundub. Kujutage ette endale halle betoonseinu ja mõnda üksikut ust mõne koha peal, kus kirjas "tuletõrje väljapääs, ust mitte avada". Ja kõik kogu lugu, mitte ühtegi kinosaali ega üldse asustatud ruumi. Mõtlesime siis, et noh mida iganes, järelikult tulime valest kohast ja läheme tagasi aga tuli välja, et tagasi minna polnudki võimalik, sest uksed olid vaid ühelt poolt avatavad....!
Väikene paanika hakkas juba maad võtma ja otustasime,et hakkame ruumi põhjalikumalt läbi kammima, äkki kuhugi ikka välja saab. Samal ajal arvasime, et Martin jäi filmi vaatama ja ei tule meile järgi. Olles teises ruumi otsas kuulsime kuidas teiselt poolt avati uks ja nurga tagant ilmus välja Martin, jõudsime veel hõigata, et ärgu ust kinni lasku kui juba kuulsimegi ukse sulgumise klõpsatust. Ja seal me siis olime kolmekesi, kusagil kinomaja tagaruumides, kust ei paistnud ühtegi ust minevat kuhugi asustatud punkti ja iga ukse peal oli hoiatus, et ust ei tohiks avada.
Võtsime siis ikkagi lõpuks julguse kokku, et saab mis saab, hakkab mõni häire tööle siis hakkab, me ei saa ju sinna igaveseks istuma jääda ja tegime esimese ukse lahti. Ukse tagant paistis meile pikk koridor ja selle lõpust valgus. Jätsime Keni ukse valvesse, jumal teab mis siis saab kui see ukse ka kinni läheb ja me sinna tunnelisse lõksu jääme ja asusime siis koridori ületama.
Ja koridori lõpus paisev valgus tähistas meie vabasse õhku jõudmist.
Õnnelikult kõik õue jõudnud, otsustasime, et läheme üritame ikkagi siis uut filmi vaatama minna, sest raha ju makstud aga filmi pole näinud. Võtsin siis julguse kokku ja asutsin esimese töötaja juurde, kellele kurtsin oma mure ära. Töötaja vaatas mind nagu see oleks kõige tavalisem asi millega tema juurde iga päev pöördutakse, küsis mu käest pileti, kritseldas sinna pastakaga uue saali numbri ja kellaajad. Poiste käest ei tahtnud ta midagi näha, Martini õnneks, sest ta oli juba oma pileti ära visanud. Kui lõpuks saali hakati laskma oli aga pastagaga piletit sodinud kutt juba kuhugi mujale läinud ja asemele olid tulnud uued töötajad. Arvasime, et kuna ainult mulle märkus tehtud piletile ja seegi nägi välja selline,et oleksin nagu ise sodinud, siis kindlasti meid saali ei lasta.
Aga Austraalia on ikka tõesti tore maa. Neiu kuulas mure ära, vaatas mu soditud piletit, kontrollis üle, et me ikka tahame seda filmi vaatama minna ja juhatas meid ilusti saali. Poistelt ei tahetud taas kord midagi näha. Täiesti kummaline kuidas siin asjad käivad. Aga igaljuhul jah, juhtumisi oli ühe kinos käiguga rohkem kui küll ja ma olen täiesti kindel, et sellised asjad saavadki ainult siin juhtuda ja mitte kusagil mujal.
NB! Reklaam mida me telekast filmile nägime, polnudki filmile vaid kohaliku lõbustuspargi atraktsioon, kus saad siis ringi käia ja virtuaalselt "Ailen vs Predatori" vastu võidelda :D
Natuke nüüd ka siis muudest asjadest. Brisbanes olime me 3 nädalat, selle aja jooksul sai ikka nii mõnigi CV laiali jagatud ja hunnikute viisi meilidele saadetud. Ja vastuseid tuli vaid mõnest üksikust kohast ja needki olid negatiivsed.
Gold Coasti jõudsime me laupäeval ja otsustasime, et hakkame esmaspäevast usinalt tööd ostima, sest muidu saavad rahad varsti otsa. Esmaspäeva hommik algas kõnega ühe kuulutuse peale, kus otsiti kohalikku supermarketisse päikeseprilli müüjat. Sealt tuli kohe vastus, et väga tore, kahe tunni pärast on vestlus. Kohale jõudse pandi kohe fakti ette, et kas istud maha ja ootad pool tundi, sest maru kiire on või siis tule aita müüa ja saame kiiremini vestlust alustada. Ülejäänud soovijad olid kohe esimese võmaluse kasuks otsustanud aga ma otsustasin, et prooviks siis ka kohe käe valgeks saada ja asusin ka usinalt prille müüma. See oli vist väga meelt mööda poe omanikule ja ka vestluse läbisin edukalt, nii et eile käisin oma esimesel proovipäeval Austraalias ja uuel nädalal lähen ametlikult tööle! Samas on nüüd viimaste päevadega tulnud veel 3 vestluse aja pakkumist ja eks näis kus ja mida ma siis lõpuks tegema hakkan. Seega oleme oma esimese nädalaga siin päris hästi käima saanud ja Gold Coast mõjub meile päris hästi.
Eile kui siis minu esimene proovipäev oli, tuli ka minu kiuste lõpuks päike pilve tagant välja, siiamaani oli ainult sadanud. Poisid muidugi otsustasid, et tuhka see töö ja läksid kõik koos hoopis golfi mängima, ei saa ju ometi ilusal ilmal raisku minna lasta :)
Igastahes sai siis ka Ken käe valgeks golfis ja tegi nii mõnegile vanale kalale ära, Ivo veel kiitis, et Ken on sündinud golfi mängija, sest sai kokkuvõttes kolmanda koha ja kaotas teisele vaid ühe löögiga. Tubli tulemus igaljuhul.
Ühesõnaga tuli pikk jutt ja nüüd hakkame ennast vaikselt pühadeks ettevalmistama, munadepühad on siin meeltult suur püha, igal pool müüakse tohutustes kogustes shokolaadimune ja muid vidinaid. Eks siis kui ükskord pühad läbi saavad anname oma tegemistest uuesti teada.
No comments:
Post a Comment